For a minute we were in with a great chance.Then the game started.

Green Street Hooligans (2005) - Lexi Alexander

Mees sa ei tea kui kiiresti ma löön. Õu piff, tule tseki mu velge.
Suitsu on? peksa tahad?

Tuntud kui ossila- või peksufilm? Üks tund ning nelikümmend viis minutit hiljem mõistsin, et olin saanud väga vale esmamulje osaliseks. Varem oli film laia kaarega minust mööda lipsanud, ei osanud isegi suuremat tähelepanu sellele pöörata, sest olin kindel, et peale verepritsimise ning halva dialoogi pole filmil rohkem pakkuda. Hiljem, kui film oli pingsalt ära vaadatud, tundsin veidi häbi, et olen teose vastu liiga pessimistlik olnud ning palju halba kajastanud. Lisaks krimistsenaariumiga draamale võib uhkust tunda ka heade näitlejate üle, kes sulandusid oma rollidesse ning tundub, et kajastasid inglismaa jalgpallihuligaansust liigagi reaalselt. Arvatavasti valutas enamus rusikavõitlejate pea sama halvasti pärast filmi lõppu kui mul praegu.. sae pekki !


Lexi Alexander'i esimene linateos kõneleb härra isiklikest kogemustest ning nähtudest. Mehe esimest filmi võib lugeda isegi päris edukaks ning peale DVD-riiulite tühjenemist sai onu endale korraliku nutsu pappi taskusse. Linaloo raames käsitletakse jalgpallimatšide ajal tekkivaid konflikte, mis on kestnud Inglismaal juba aastakümneid. Õnneks peitub nukkide veristamise all ka veidike sügavam mõtteraas. Nii nagu eelnevalt sai mainitud pole tegemist väga 'ordinary' rullnokafilmiga.. kui üldse seda. Tunnistan, et üllatus oli positiivne, kuid kõhedust tekitas ka julmus, teades, et peale palli toksimist - toksitakse ka üksteise kolpe puruks. Televusserist vaadatuna tundub jalgpall õige süütuna, aga kes ikka viitsib probleemi tekitada mõnest higisest eurooplasest, kes lõi pallist mööda? Brutaalne häving, inimesed..
Osades : Elijah Wood, Charlie Hunnam, Claire Forlani jpt.

Noor žurnalist, Matt Buckner (E. Wood), kõrvaldatakse kursuselt Harvardis. Meeleheitel tudeng reisib viimases hädas Inglismaale õele külla ning jääb ajutiseks sinna. Matt ei tea millega ta end kokku mässib, kui tutvub Pete'ga (C. Hunnam). Kuna Pete on tüüpiline britt, siis pole ka välistatud armastus jalgpalli, õlu ja huligaansuse vastu. Olnud vaid mõningad päevad Inglismaal, on Matt segatud igasuguste allmaailma tegevustesse. Poiss, kes ei oska hinnata sellise elu reegleid ja reputatsiooni, ei tule selle pealegi, et võib selliste tegudega piisavalt hävingut oma lähedastele külvata. Probleemid on kerged tulema ning mida rohkem ta huligaanide kampa sulandub, seda ebastabiilsemaks kogu lugu muutub...


Pool filmist tundus täiesti suhete tragöödia. Mingi osa hellitas mu kõrvu erilise soundtrackiga, mida oleks võinud filmi täiesti 'randomly' ja rohkem toppida - see oli hea. Eljah Wood jättis väga ebausutava mulje.. võib-olla sobis ta liigagi hästi kääbikut mängima. Harjumatu on vaadata Hr. Wood'i kinoekraanil pikemana kui 150 cm, seega sorrrii dude. Sellegipoolest suutis film mõningates kohtades kruvida pinge laeni ning siis sama targalt kõik ära solkida. Peab nentima, et lõpp suutis filmile õiglase, kuid samas ka karmi punkti panna ning tänu sellele tõstis see ka kogu terviku hinnangut.

Hinnang : 6/10
+ f**k the ring, i'm in da gang now !

Press Rewind !

The Curious Case Of
Benjamin Button (2008) - David Fincher

Kurk valutab ja pea lõhub, lisaks sellele sajab väljas ka udupeent lund ning kergeid külmakraade on aknapraost tunda. Tundub, et täna on see päev kus peaks mõnest jõululoost kribama, kuid kuna eesti telemaastikul on jooksnud juba 2 päeva järjest filmimaratonid, sest mõni tähtis nina pole 'stopp' nuppu veel avastanud, jätan jõulufilmid päikesekuudeks. Õnneks on olemas ka teisi kinotükke, mis külmal õhtupoolikul meie südameisse soojust puhuvad. David Fincher'i teostega olen ma kokku puutunud mitmeid kordi.. juba algklasside pinke nühkides sai härra filme telerist vaadatud, teadmatta kellega tegu. Üheks plussiks võiksin nimetada, et filme on iseenesest vähe, kuid on meeldejäävad oma nimede ja populaarsusega. Kes meist ei mäletaks vanu originaale Alien 3, Fight Club, Seven ning ka sellel aastatuhandel ilmunud Panic Room. Üleelmisel aastal sai isegi otsa komistatud filmile "Zodiac" ning peab nentima, et ...meeldis! Kui härra seitsmes hitt kinoekraanile jõudis, ei soovinud keegi minuga seda kinoelamust nautima tulla. Suure ähkimise ja puhkimisega sain lõpuks ennast kinopingile ära pargitud ning saalivalgustus hämardus täielikult pimedusse...

Peale filmi vaatamist, sisendad sa alateadlikult endale, et kõik on võimalik. Isegi kui kirjeldan kellegi teise emotsiooni, ei tohiks see film jätta ühelegile heale kinosõbrale halba filmielamust. Lugupeetud B. Pitt tõestab, et sobib filmimaastikule endiselt sama hästi kui 15 aastat tagasi. Tegemist on pelgalt draamasisu hõlmava mängufilmiga, kuid kajastab see-eest ka palju ajalugu. Märkimisväärsed on ka petlikud erieffektid ning suurepärane grimmeerijate töö. Filmi eelarve tasus ikka päris kõvasti ära, sest onu jäi õnnelikult plussidesse ning rahvast tabas löök rinda.
Osades : Brad Pitt, Cate Blanchett, Tilda Swinton jpt.

Film kõneleb Benjamin Button'i (B. Pitt) päeviku seiklustest ning teiste meenutustest. Pärast Esimest Maailmasõda tähistab New Orleansi linnarahvas oma võitu ning samal õhtul sünnib ime.
Benjamin näeb sündides välja ligi 85-aastane ning meeleheitel isa otsustab lapsest lahti saada. Laps leiab kodu Queenie (Taraji P. Henson) juures, kes oma kavaleriga koos teenivad leiba vanadekodus. Peagi on laps juba suureks kasvamas ning üle maja populaarsust kogumas. Varsti hakkavad juba esimesed juuksekiharad sirguma, olgugi need hallid, ning isegi kerge lihasmass on tekkimas. Pöörane fantaasia võtab tiba selgema suuna kui Benjamin kohtub suguvõsa kokkutulekul ühe punapea tüdrukuga. Film on veel rikkumatta, isegi kui kasutatakse lamedat romanssi, kuid selle filmi puhul töötas see kõik. Daisy (C. Blanchett) ei näe Benjaminis üksnes kortsu tõmbunud veidrikku, vaid tollest kohtumisest saab alguse uskumatu sõprus ning truu armastus.. (jõuluvana sundis mind seda kirjutama, ausalt). Aegade möödudes sirgub poisist mees, hallid karvad asenduvad kartulipruuniga ning kortsukreemist pole vaja enam kõneleda. Film kajastab sõda, ühiskonna muutumist ajajooksul ning näeme ka maailma eri paiku. Mingil hetkel meenus mulle "Forrest Gump", kuid nüüd oli see kõik teistpidi keeratud. Ütlen siis, et igal ühel on siin kasvõi pisutki avastamisrõõmu ning jätan seega paljugi mainimatta..

Tagurpidi vaadates oleks see film poisist, kes kasvab suureks ning sureb vanamehena. Iseenesest pole mul kunagi olnud suur vastuolu fantaasiarohketele filmidele, võiks isegi öelda, et lausa armastan selliseid tükke. Pean end juba üpris suureks, kuid kinosaalis puudutas miski südamest küll. Stseenid lõunamaades tõmbasid kohe "Seven Years in Tibet'i" pildi ette ning sain oma retrolaksu kätte. Ma ei oskagi kirjeldada, mis tundeid see film minus tekitas, kuid mul on suur hea meel, et isegi eelmisel aastal sai mind vähemalt üks film väga positiivselt meelelahutada. Näitlejate valik tundus kui kinnas-kätte ning ei saanud uriseda ka näitlejatöö üle, olgugi Hr. Pitt tänavuseks juba veidike kommerts, jääb ta igaljuhul üheks suurepäraseks näitlejaks. Narrimiseks niipalju, et kinoelamust ei saa asendada ükski DVD.. lähen kohvile, head vaatamist.

Hinnang : 10/10
+ I saw beatles on TV!