For a minute we were in with a great chance.Then the game started.

Green Street Hooligans (2005) - Lexi Alexander

Mees sa ei tea kui kiiresti ma löön. Õu piff, tule tseki mu velge.
Suitsu on? peksa tahad?

Tuntud kui ossila- või peksufilm? Üks tund ning nelikümmend viis minutit hiljem mõistsin, et olin saanud väga vale esmamulje osaliseks. Varem oli film laia kaarega minust mööda lipsanud, ei osanud isegi suuremat tähelepanu sellele pöörata, sest olin kindel, et peale verepritsimise ning halva dialoogi pole filmil rohkem pakkuda. Hiljem, kui film oli pingsalt ära vaadatud, tundsin veidi häbi, et olen teose vastu liiga pessimistlik olnud ning palju halba kajastanud. Lisaks krimistsenaariumiga draamale võib uhkust tunda ka heade näitlejate üle, kes sulandusid oma rollidesse ning tundub, et kajastasid inglismaa jalgpallihuligaansust liigagi reaalselt. Arvatavasti valutas enamus rusikavõitlejate pea sama halvasti pärast filmi lõppu kui mul praegu.. sae pekki !


Lexi Alexander'i esimene linateos kõneleb härra isiklikest kogemustest ning nähtudest. Mehe esimest filmi võib lugeda isegi päris edukaks ning peale DVD-riiulite tühjenemist sai onu endale korraliku nutsu pappi taskusse. Linaloo raames käsitletakse jalgpallimatšide ajal tekkivaid konflikte, mis on kestnud Inglismaal juba aastakümneid. Õnneks peitub nukkide veristamise all ka veidike sügavam mõtteraas. Nii nagu eelnevalt sai mainitud pole tegemist väga 'ordinary' rullnokafilmiga.. kui üldse seda. Tunnistan, et üllatus oli positiivne, kuid kõhedust tekitas ka julmus, teades, et peale palli toksimist - toksitakse ka üksteise kolpe puruks. Televusserist vaadatuna tundub jalgpall õige süütuna, aga kes ikka viitsib probleemi tekitada mõnest higisest eurooplasest, kes lõi pallist mööda? Brutaalne häving, inimesed..
Osades : Elijah Wood, Charlie Hunnam, Claire Forlani jpt.

Noor žurnalist, Matt Buckner (E. Wood), kõrvaldatakse kursuselt Harvardis. Meeleheitel tudeng reisib viimases hädas Inglismaale õele külla ning jääb ajutiseks sinna. Matt ei tea millega ta end kokku mässib, kui tutvub Pete'ga (C. Hunnam). Kuna Pete on tüüpiline britt, siis pole ka välistatud armastus jalgpalli, õlu ja huligaansuse vastu. Olnud vaid mõningad päevad Inglismaal, on Matt segatud igasuguste allmaailma tegevustesse. Poiss, kes ei oska hinnata sellise elu reegleid ja reputatsiooni, ei tule selle pealegi, et võib selliste tegudega piisavalt hävingut oma lähedastele külvata. Probleemid on kerged tulema ning mida rohkem ta huligaanide kampa sulandub, seda ebastabiilsemaks kogu lugu muutub...


Pool filmist tundus täiesti suhete tragöödia. Mingi osa hellitas mu kõrvu erilise soundtrackiga, mida oleks võinud filmi täiesti 'randomly' ja rohkem toppida - see oli hea. Eljah Wood jättis väga ebausutava mulje.. võib-olla sobis ta liigagi hästi kääbikut mängima. Harjumatu on vaadata Hr. Wood'i kinoekraanil pikemana kui 150 cm, seega sorrrii dude. Sellegipoolest suutis film mõningates kohtades kruvida pinge laeni ning siis sama targalt kõik ära solkida. Peab nentima, et lõpp suutis filmile õiglase, kuid samas ka karmi punkti panna ning tänu sellele tõstis see ka kogu terviku hinnangut.

Hinnang : 6/10
+ f**k the ring, i'm in da gang now !

Press Rewind !

The Curious Case Of
Benjamin Button (2008) - David Fincher

Kurk valutab ja pea lõhub, lisaks sellele sajab väljas ka udupeent lund ning kergeid külmakraade on aknapraost tunda. Tundub, et täna on see päev kus peaks mõnest jõululoost kribama, kuid kuna eesti telemaastikul on jooksnud juba 2 päeva järjest filmimaratonid, sest mõni tähtis nina pole 'stopp' nuppu veel avastanud, jätan jõulufilmid päikesekuudeks. Õnneks on olemas ka teisi kinotükke, mis külmal õhtupoolikul meie südameisse soojust puhuvad. David Fincher'i teostega olen ma kokku puutunud mitmeid kordi.. juba algklasside pinke nühkides sai härra filme telerist vaadatud, teadmatta kellega tegu. Üheks plussiks võiksin nimetada, et filme on iseenesest vähe, kuid on meeldejäävad oma nimede ja populaarsusega. Kes meist ei mäletaks vanu originaale Alien 3, Fight Club, Seven ning ka sellel aastatuhandel ilmunud Panic Room. Üleelmisel aastal sai isegi otsa komistatud filmile "Zodiac" ning peab nentima, et ...meeldis! Kui härra seitsmes hitt kinoekraanile jõudis, ei soovinud keegi minuga seda kinoelamust nautima tulla. Suure ähkimise ja puhkimisega sain lõpuks ennast kinopingile ära pargitud ning saalivalgustus hämardus täielikult pimedusse...

Peale filmi vaatamist, sisendad sa alateadlikult endale, et kõik on võimalik. Isegi kui kirjeldan kellegi teise emotsiooni, ei tohiks see film jätta ühelegile heale kinosõbrale halba filmielamust. Lugupeetud B. Pitt tõestab, et sobib filmimaastikule endiselt sama hästi kui 15 aastat tagasi. Tegemist on pelgalt draamasisu hõlmava mängufilmiga, kuid kajastab see-eest ka palju ajalugu. Märkimisväärsed on ka petlikud erieffektid ning suurepärane grimmeerijate töö. Filmi eelarve tasus ikka päris kõvasti ära, sest onu jäi õnnelikult plussidesse ning rahvast tabas löök rinda.
Osades : Brad Pitt, Cate Blanchett, Tilda Swinton jpt.

Film kõneleb Benjamin Button'i (B. Pitt) päeviku seiklustest ning teiste meenutustest. Pärast Esimest Maailmasõda tähistab New Orleansi linnarahvas oma võitu ning samal õhtul sünnib ime.
Benjamin näeb sündides välja ligi 85-aastane ning meeleheitel isa otsustab lapsest lahti saada. Laps leiab kodu Queenie (Taraji P. Henson) juures, kes oma kavaleriga koos teenivad leiba vanadekodus. Peagi on laps juba suureks kasvamas ning üle maja populaarsust kogumas. Varsti hakkavad juba esimesed juuksekiharad sirguma, olgugi need hallid, ning isegi kerge lihasmass on tekkimas. Pöörane fantaasia võtab tiba selgema suuna kui Benjamin kohtub suguvõsa kokkutulekul ühe punapea tüdrukuga. Film on veel rikkumatta, isegi kui kasutatakse lamedat romanssi, kuid selle filmi puhul töötas see kõik. Daisy (C. Blanchett) ei näe Benjaminis üksnes kortsu tõmbunud veidrikku, vaid tollest kohtumisest saab alguse uskumatu sõprus ning truu armastus.. (jõuluvana sundis mind seda kirjutama, ausalt). Aegade möödudes sirgub poisist mees, hallid karvad asenduvad kartulipruuniga ning kortsukreemist pole vaja enam kõneleda. Film kajastab sõda, ühiskonna muutumist ajajooksul ning näeme ka maailma eri paiku. Mingil hetkel meenus mulle "Forrest Gump", kuid nüüd oli see kõik teistpidi keeratud. Ütlen siis, et igal ühel on siin kasvõi pisutki avastamisrõõmu ning jätan seega paljugi mainimatta..

Tagurpidi vaadates oleks see film poisist, kes kasvab suureks ning sureb vanamehena. Iseenesest pole mul kunagi olnud suur vastuolu fantaasiarohketele filmidele, võiks isegi öelda, et lausa armastan selliseid tükke. Pean end juba üpris suureks, kuid kinosaalis puudutas miski südamest küll. Stseenid lõunamaades tõmbasid kohe "Seven Years in Tibet'i" pildi ette ning sain oma retrolaksu kätte. Ma ei oskagi kirjeldada, mis tundeid see film minus tekitas, kuid mul on suur hea meel, et isegi eelmisel aastal sai mind vähemalt üks film väga positiivselt meelelahutada. Näitlejate valik tundus kui kinnas-kätte ning ei saanud uriseda ka näitlejatöö üle, olgugi Hr. Pitt tänavuseks juba veidike kommerts, jääb ta igaljuhul üheks suurepäraseks näitlejaks. Narrimiseks niipalju, et kinoelamust ei saa asendada ükski DVD.. lähen kohvile, head vaatamist.

Hinnang : 10/10
+ I saw beatles on TV!

Evil lurks beneath us

Drag Me To Hell (2009) - Sam Raimi

Mõistagi olen minagi üles kasvanud Marveli kangelastega ning pooldan igati tänaseks õnnestunud superkangelaste filme, kuid antud juhul pole Sam Raimi loodud "Spider Man" üks nendest. Võimalikuks põhjuseks võib isegi tsiteerida, et suurema pettumuse valmistas rohkem Härra isiklikult kui tema ülimenukas ämblikupoisi 'franchise'. Režissöör on ikkagi tuntud tänu oma eelnevatele B-kategooria filmidele, mille paljude osas võib näha ka kultusnäitlejat "Bruce Campbell'it". Paistis, et osav mees on juba oma andekuse hollywoodi varju jätnud, kuid tänavu suutis ta taaskord üllatada fännkondi oma uue flickiga, milles on palju äratundmisrõõme. Seega seni, mil pidin vaatama filme ainult võrkukuduvast mehest ja seda juba aastast 2002, sain lõpuks ka nautida midagi klassikalisemat ja tuttavat.

Film hõlmab endas päris palju Raimi enda haigeid elemente ning kätetööd on juba filmi avaminutitel näha. Kardan, et limonaadi ning popcorni kombinatsioon kukub haledalt siinkohal läbi, sest filmivältel saame näha kõike rõvedat - oksendamistest kuni veretöödeni. Müts maha näitleja ees, kes pidi taluma kõike seda lagastamist ning väntsutamist. Nõrganärvilised võivad isegi hakata kartma kurje mustlastädisid.. see on mõistetav, sest antud deemonlik karakter õhutab filmi üpriski reaalseks. Way to go, action-granny!
Osades : Alison Lohman, Justin Long, Lorna Raver jt.

A. Lohman'i mängitud Christine Brown töötab pangalaenu kontoris. Lühikest kasvu blonditaril tundub olevat kõik vajalik oma pikaks ilusaks eluks. Üks päev külastab naist aga salapärane vanadaam, kes kurdab, et peale neid kõiki pikki aastaid tahetakse talt maja ära võtta. Ahnuses saada ametikõrgendust ohverdab Christine oma südametunnistuse ning otsustab vanatädikest mitte ei aidata. Peale seda kui vihastanud tädi saadab naise kaela needuse ning asjad võtavad vaikselt üleloomulikku ilme, leiab Christine, et nüüd oleks õige aeg midagi ette võtta ning asub kurjuse vastu võitlema.

Peale filmi lõppu sain suurepärase vahelduse osaliseks ning antud teos ei valmistanud vähimatki pettust. Oskasin juba ette näha mida S. Raimi taas esile üritab tuua. Peab tõdema, et siiski lootsin filmist midagi enamat, aga samas kui mõelda vanadele kuldaegadele, kuskil 80-ndate ringis, siis olid kõik filmid lihtsad ja konkreetsed. Plusspunktid muidugi lähevad eelkõige sellele, et you don't make these kind of films anymore...

Hinnang : 7,5/10
+ it made my friend puke

There's only one way to change life..

The I Inside (2003) - Roland Suso Richter

Vihmasel laupäeval võtsin taas südameasjaks vaadata ära antud linateos ning panna mõned mõtted kirja. Ei saa öelda, et ei tehta enam filme, mis pakuks müstikat ning närvekõditavat pinget. Tehakse, aga paistab, et suured rahabossidest filmitegijad on ainult 'mainstream'i peal väljas või lihtsalt ei suudeta kinopublikule midagi uut pakkuda. Küll suutis teha seda R. Richter ja seda mitte nii kaua aega tagasi. Eelarvega '10 miljon dollarit' hõlmav teos ei koosne tobedast arvutigraafikast või non-stop aktsioonist, vaid pakub see-eest huvitavaid sisuelemente koos hea kaameratööga - mis ka kohe silma hakkas. Väga hästi suudetakse kokku mängida fantaasia ning reaalsus. Ebareaalne väikse haigla õhkkond mõjub rahustavalt, arvestades, et korduv tagaplaan võib üpris tüütuks muutuda ning saatuse mõttes ka kogu filmielamuse ära rikkuda. Meeleolu kasvab positiivsuse suunas - avastades, et meisterdatud on ka väga ebatavalisi ja lihtsaid kinotükke.. just my cup of tea.


Pshühholoogilist thrillerit on võrreldud ka A. Kutcheri "Butterfly Effect'iga", pluss mõned geniaalsemad tükid - "Memento", "Jacob's Ladder", mis on täiesti 'must-see' noirfilmid. Film on osutunud suureks üllatuseks paljudele kinokriitikutele ning on jätnud endast maha igati hea märgi. Arvestades lihtsust, salapära ning huvitavaid rolle mida näitlejad suudavad pakkuda, on see film igati väärt oma üht ja poolt tundi. Osades : Ryan Phillippe, Sarah Polley, Piper Perabo jt.

Simon Cable (R. Phillippe) ärkab üks päev täiesti kontvõõras haiglas. Peagi avastab mees, et ta kannatab raske amneesia all ning ei mäleta eelnevast midagi. Võõrad näod tulevad ja lähevad, kuid keda usaldada? Ilmub salapärane naine, kes tunnistab ennast mehe kihlatuks. Tükk-tüki haaval ilmnevad mälestused ning hägustest piltidest saab peagi tervik. Võib-ollagi polegi tõde kõiki neid pingutusi väärt ning mis edasi, kui sa ei oska teha vahet meelepetetel ning reaalsusel?

Saksa päritoluga režissöör on sõnanud, et kui ta esmakordselt juba käsikirja oli sirvinud, teadis ta kohe, et suudab ja tahab midagi sellist pakkuda ka kinopublikule. Tema suutlikkuses ei pidanudki väga pettuma, sest peale teist korda kui sai teos taas vaadatud, osutus film üpris nauditavaks ning täitis mind positiivse meeleoluga. Ütleme ausalt, et nalja saab väga vähe ning tegemist on rohkem sürrealistliku 'deep' kraamiga. Film pani päris palju mõtlema ning hiljem isegi sarkastiliselt muigama kogu selle müsteeriumi üle. Muidugi ei suuda film pakkuda sama kogemust kui esmakordsel vaatamisel. Nautigem!

Hinnang : 9/10
+ mind-blowing reality

31. oktoober

Like it says.. happy halloween Dudes & Dudets !

Terror... in the woods !

Cabin Fever (2002) -
Eli Roth

Aastaid tagasi kui olin laiahaardelisemalt Hr. Quentin Tarantino filme sirvinud, jäi kõrvu ka nimi Eli Roth. Seega otsustasin viimasel minutil ka selle härra loominguga tutvuda. Tuleb välja, et mehe eeskujuks on olnud kõik Tarantino teosed, ja seda juba kooliajast. Peale Njuujorgi ülikooli lõpetamist kirjutas Roth koos oma toakaaslasega "Cabin Fever'i". Tänaseks on ta teinud ka laiemale rahvahulgale tuntud "Hostel I & Hostel II".
Tegemist on ikkagi filmiga, milles on tunda läbiaegade erinevate B-kategooria teoste mõjuhõngu. Tarantino on Roth'i ja tema loomingut nimetanud uue generatsiooni "Future Horror'iks". Roth'il on suurepärane omadus mõjutada filmi atmosfääri nii, et vaataja ei pruugi arugi saada, mis lähimate minutite jooksul toimuma hakkab. Sellegipoolest on see film kindlasti hea vaheldus vanakooli horrori austajatele ja ka teistele, kes otsivad midagi uut mõttetute 21. sajandi slasher filmide kõrvalt. Cabin Fever pakub verd, aktsiooni, pisut hirmuäratavaid hetki, paljaid naisi, veits nahistamist ja jahipüssidega redneck'e.. pole paha!
Osades : Rider Strong, Jordan Ladd, James DeBello, Cerina Vincent ja teised kellest me ei tea 'essugi'.

Alustuseks võin öelda niipalju, et film algab isegi päris haige teemaaretusega, mis on Härrale täitsa tavapärane. 5 kolledži sõpra sõidavad tähistamaks oma lõpetamist linnast välja ning rendivad endale kajuti metsa sees. Paraku tõmmatakse tervel diskol juhe seinast välja kui uksele koputab salapärane võõras ning palub abi. Peomeeleolus rahval ei ole mingit tahtmist kedagi sisse lasta ning tekib konflikt. Kõhklematta pannakse kahtlasele vanamehele tuli otsa ning nagu nipsu pealt on terve peoarsenal kohe kaine. Järgnevatel päevadel ei lähe asi üldse sedasoodu nagu loodetud oli. Film pakub päris huvitavaid tükke ning päris hea oli midagi sellist üle pikaaja näha, lõpu kallal oleks võinud arvatavasti rohkem tööd ja vaeva näha, aga mida rohkem või vähem sa ikka loota võid low-budget'i filmist. Do I have to smoke all this weed by myself?

Kuule film oli isegi täitsa hea ning ei tahaks üldsegi uriseda. Selline korrapäratu ja haiglane teos mõjus mulle koos hommikuse kohviga suurepäraselt. Sisaldas piisavalt öökimist ja muud gore-materjali. Meeleolu tegi heaks ka Eli Roth'i enda mängitud humoorikas karakter, kes mõistagi filmi lõpuks tükkideks rebiti - olin üllatanud kui stonerist imago ning karvased mustad bakid sobisid talle kui näpp ninna. Lisaks filmi sürrealistlikule õhkkonnale lisandus ka väike hullunud poiss, kellele meeldis kätest naksata.. see oli hästi mängitud ning need kaadrid panid mind süvenenult keskenduma - ehk mõjus kange kofeiin mulle halvasti?

Hinnang : 8/10
+ nice gore, Eli !

Do Androids Dream of Electric Sheep?

Blade Runner (1982) - Ridley Scott

Vaikne külm õhtu.. laenan toanaabritelt kõrvaklapid ning istun maha filmi vaatama. See peaks nüüd juba kolmas või lausa neljas kord olema, aga siiamaani pole ära tüdinenud. Las ma räägin teile natukene vanakooli sci-fictionist..
Alates 50ndate algusest ning isegi veel varem on meile karbitäis ulmežanri filme toodetud, antud juhul on see karp kuradima hiiglaslik. Meie peaksime teadma kindlasti selliseid vanakooli filme nagu Star Wars, Star Trek ja isegi Ghostbusters ! Kulla tiitli alla kuuluvad ka klassikud nagu The Day the Earth Stood Still, Back To The Future, Videodrome, Aliens and the list goes on.. Kahtlematta jaguneb sci-fiction genre nii mitmeteks alaliikideks, et raske oleks üleüldises mõistes ühest tervikust siinkohal rääkida. Film on see-eest, aga üks omaaja parimaid box office filme. Kui Star Wars ehmatas meid 1977. aastal oma jahmatavate visuaaleffektidega, siis Blade Runner ei jää kaugeltki sellele kõigele alla. Film võib tunduda natukene veniva teemaaretusega ning raskelt jälgitavana, kuid kes otsib üht sigahead robot-müsteeriumist ulmepõnevikku, kus Hr. Ford on veel kena ja noor - jõuab isegi katustel ringi hüpata, siis palun leia enda jaoks see aeg ning võta üks soe kohv ennem filmi.
Peale seda kui olin selle taaskord ära vaadanud, veendusin lõplikult, et tegemist on ikkagi kuradima hea klassikaga ning sellel filmil pole mitte midagi viga!
Igal inimesel on väljakujunenud oma maitse ning arusaam filmide suhtes ning ma ei vaidle absoluutselt vastu, aga tänu sellele, et üks sõpradest nimetas antud meistriklassi "mõttetuks filmiks" üritan mina noppida need kõige halvemad ja paremad välja! Tahan sulle tõestada, et ka "sitt võib hää mekkida". Seega kallis Sander.. see blogi on sulle pühendatud! :)
Osades : Harrison Ford, Rutger Hauer, Sean Young jt.

Film algab 2019. aastaga, mil Los Angeles on tootnud üle tuhandete androidide (replicants), mis on inimestele täielikult sarnased. Väiksed robotinimesed on hakanud aastate jooksul mässu tõstma ning nad mõistetakse illegaalseteks. Enamik on suutnud pageda ära planeedile Mars. Ülejäänud mässulised, kes on otsustanud end varjata Maal, üritavad vaikselt rahvaga ühte sulanduda ning oma eluaega pikendada. Palgatakse Blade Runnerit, kelle ülesandeks on kõrvaldada viimased põgenenud masinad.. Rick Deckard (H. Ford) on tüüpiline kibestunud ning omamoodi egoistlik dektetiiv, kes kutsutakse tagasi jahitööle peale 'replicantide' põgenemist. Peale seda kui Rick on juba paar masinat maha nottinud, löövad temalgi need kõige õrnemad tunded välja ning arvestades emotsiooni võime kahtluse alla seada, et kas meie ühiskond on ikkagi nii tervik ja täiuslik nagu see tundub?

Androids bleed red?

Režissöör, R. Scott, on sünnitanud vaimusilmas ühe atmosfäärikamaid filme läbi aegade. Filmi algus pani mind juba Uuu ja Aaa'tama, kuid see oli ka kõik.. sest midagi uut ja põnevat me peale papist lendavate autode ning robotite jahtimise, ei näinud. Sellegi eest peaks lihtinimene suutma külma närvi säilitada ning kannatada ära filmi kõrgpunkte ja muid põnevamaid momente. Film pakub ise omajagu mõtteainet ning müsteeriumi, sest osav otsija võib nii mõndagi huvitavat leida.. seda enam kui antud teost mitu korda läbi vaadata. Muidugi nagu ka iga teine või kolmas film, peab seegi pakkuma natukene ameerikalikku ning softimat violence'i, love-line story't ja Hr. Fordi. Antud juhul pakub teos seda kõike.. võibolla on filmi kestus ainult liiga pikk ning see kombinatsioon ei ole just kõige paremini jälgitav. Kõigest sellest eespool mainitust on film saanud endale 97. koha "Ameerika kõigi aegade parimate filmide tabelis".

Hinnang : 8,5/10
+ bad-ass Ford!

I've Never Been To Halloween...

Halloween (1978) - John Carpenter



Kuna on oktoober ning ameeriklased tähistavad kuu viimasel päeval kurikuulsat Halloweeni, otsustasin ka teha väikse "riivjuu" sarnase kontekstiga filmist. John Carpentar on vändanud tänaseks kümneid kultus- ning originaalfilme (The Thing, The Fog, They Live, Prince of Darkness jpt), millest paljud kuuluvad ka minu lemmik-genresse. Kahju on ainult sellest, et odavama maitsega inimesed maksavad naeruväärseid summasid, et vaadata kinodes nende filmide kräppe "remake" aka. vana hea - uues puudes versioone. Kõik 'riimeigid' polegi kõige kohutavamad olnud, seega ei pruugigi 2012. aasta maailmalõputeooria tõsi olla.. aga let's cut the cräp ja räägime ühest vanast heast lõikurfilmist.
Kui otsite Halloweenist midagi närvikõditavat või "iTotallyShitMyself" momente, siis see film pole lihtrahva jaoks. Tegemist on ikkagi omaaja ühe parima ja lihtsa lõikurfilmiga, mille kultusring on sedavõrd kasvanud, et filmile on tehtud lausa 7 järge + 2 riimeiki.
Osades : Donald Pleasence ja tänaseks rohkem tuntud Jamie Lee Curtis.
Peale seda kui 8 aastat on möödunud verisest tapatööst, pääseb kurjus taas valla..
Dr. Sam Loomis (D. Pleasence), kes viimased aastat oli Kapten Kirki maski kandva pshühhopaadi sanitaarabi, otsustab ohjad enda kätte võtta ning läheb hoiatama linnaelanikke selle kõige verisema eest. Mõistagi peetakse Halloweeni ning enamus arvavad, et too õhtu on täis narkot, seksi ning rock 'n rolli ! Meie filmi kangelast, Laurie Strode'i (J. L. Curtis), kimbutatakse maskis psühhopaadiga terve filmi vältel, kuid tundub, et 'she didn't get the message'. Peale seda, kui on natukene verd valatud, saame me nautida 20 min ka klassikalisi 'cat 'n mouse' stseene, mis mõjuvad alati. Lõpp on etteaimatav, see on välja kujunenud sellist tüüpi filmidel.

Ta on Psühh, Agressiivne ja ülemõistuse Vallatu..

Meenutab "Whuuuuzzuuuup" stseeni filmist Õudne Film

Paljud on nimetanud seda Carpenteri meistriteoks. Minu hinnangul on see lihtsalt üks retro-lõikurfilm ning võib vabalt lugeda ka lõikurfilmide isaks, sest paljud on just sellest filmist innustust saanud (Friday the 13th, Scream jpt.) Näitlemine oli suhteliselt minu enda tasemel (crap), kuid samas see mõjus sellise filmi puhul ja kohati oli täitsa naljakas endalgi vaada kui ebareaalse fiilingu see jättis. Ülipikad ning tühjad stseenid tundusid ka kuidagi ülearused.. aga kuna tegemist on ikkagi üdini vana klassikaga, ei tahaks selle kallal enam uriseda ning ütleksin lõpetuseks, et ma päris tühja ei raiskanudki oma üht ja poolt tundi.. !

Hinnang : 5/10
+ ülišeff ja originaalne kollimask!

! kraP neK

Ken Park (2002) - Larry Clark/Ed Lachman

Paar aastat tagasi sai ka see film ära vaadatud. Alguses olin suht pessimistlik filmi suhtes, kuid inimene, kes filmi soovitas, ütles "dont be a puss and watch the goddamn movie". Teadsin algusest peale, et tegemist on vähetuntud ning üliodava noortedraamaga. Peale seda kui juba teine inimene oli filmi näinud ning tegi väikse ülevaate mulle, võtsin teose ka endale sihiks ära vaadata. Peab tunnistama, et peale esimest tundi ning kahekümne üheksandat minutit tundsin end ülihästi. Film ei puudutanud mind kuidagi, kuid pani see-eest mõtlema.. Tegemist on ikkagi noorte- ning mõnes mõttes ka experimentaalfilmiga, seega käsitles see kõike : seks, kanep, skate, surm. Inimene, kellele pole filmi põhielemente tutvustatud, ei saa kuidagi moodi külmaks jääda peal filmi vaatamist, sest film ise on küllalt konkreetne ning käsitleb väga diipe suhete probleeme. Iga noore unistus oleks iga päev end vabalt välja elada, terve päev chillida rulapargis, koju tulles piibutada paar grammi wiidi koos sõpradega ning õhtul voodis mõne võõraga mürada või kas ikka on... ?
Filmi esimesed minutid peaksid kõiki haarama ning panema natukeseks ajaks mõtlema.. "what's going to happen next?". Nagu eelnevalt mainisin.. on film üsna aus iseendaga ning ei häbene midagi välja näidata, seega võib-olla, et noorem generatsioon ei 'händeli' ära sellist teemat (+15/+16). Peale seda kui soovitasin seda ka oma 'homiedele' oli enamusel kaksikreaktsioon : "Ah, mingi average porr ju!".. aga ma leian, et Sina, kes seda filmi millalgi peaksid vaatama, leiad palju sügavama põhimõtte - no kui sa just ilmtingimata ei otsi paljaid tisse! :)
Osades : James Bullard, James Ransone, Stephen Jasso, Tiffany Limos ning rohkem tuntud Maeve Quinlan (90210)


Ken Park on poiss, kellelega tutvume kohe kui filmi esimesed minutid on ära jooksnud. Park on nagu me kõik : vabal ajal sõidab rulaga, tal on tüdruksõber ning peotäis probleeme. Kindlasti võime siinkohal arvata, et terve filmi vältel otsib meie sangar oma muredele lahendust.. Tegelikult on film ise seotud poisiga ainult vähesel määral ning keskendutakse hoopis Park'i sõpradele. Teemaaretus on suhteliselt kiire ning keskendunud publikul igav juba ei hakka. Filmis selgitatakse kõigi 4 sõbra koduseid ning isiklikke probleeme, mis lõpusirgel moodustavad kena terviku. Shawn (J. Bullard) on tüüpiline rulapoiss, kellel on 'creepy lovestory' oma tüdruku emaga. Tate (J. Ransone) on teose üks närvilisemaid karaktereid, kes ei suuda väljakannatada oma vanavanemaid, mis omakorda on teinud ta vaimselt haigeks. Claude (S. Jasso) tundub ehtne õrnahingega pätifiguur, kes vabal ajal tossutab kuskil sõpradega ning räägib koduste probleemide teemal isa haiglaslikust käitumisest. Peaches (T. Limos) paistab teose kõige süüdimatum tegelane, kuid tänu isa usklikele kommetele, sünnivad ka uued probleemid. Film lahendab lõpusirgel kõik probleemid omamoodi ning peab tunnistama, et mulle meeldisid need lahendused.. Kuna filmis on palju 'nude stseene' ning enamus filmist pole mitte screenplay pealt maha mängimine vaid tegelaste omavoliline improvisatsioon, siis tuleb tunnistada, et tegemist on ikkagi ühe haruldase teosega.
Larry Clark'i kohta võib veel nii palju öelda, et film on ülesehitatud tema enda päeviku ning isiklike kogemuste põhjal. Filmi keskkond oli päris rahustav ning kasutati täitsa minu meelejärgi ilusaid kontrasttoone. Näitlejad olid täitsa 'neat' ning sulandusid rollidesse ideaalselt. Kas te kujutaksite ette Terminator'it mängimas kedagi teist kui mitte peale A. Schwarzenegger'i? vist mitte.. Filmi stoori tundus võibolla mõnes kohas natukene igav jälgida, kuid teravad erootikastseenid parandasid selle kenasti. Isegi kaameratöö toimis selle filmi puhul ideaalselt. Üks ja pool tundi kergel pühapäeva hommikul.. miks ka mitte.

Hinnang : 6/10
+ naked boobs!