31. oktoober

Like it says.. happy halloween Dudes & Dudets !

Terror... in the woods !

Cabin Fever (2002) -
Eli Roth

Aastaid tagasi kui olin laiahaardelisemalt Hr. Quentin Tarantino filme sirvinud, jäi kõrvu ka nimi Eli Roth. Seega otsustasin viimasel minutil ka selle härra loominguga tutvuda. Tuleb välja, et mehe eeskujuks on olnud kõik Tarantino teosed, ja seda juba kooliajast. Peale Njuujorgi ülikooli lõpetamist kirjutas Roth koos oma toakaaslasega "Cabin Fever'i". Tänaseks on ta teinud ka laiemale rahvahulgale tuntud "Hostel I & Hostel II".
Tegemist on ikkagi filmiga, milles on tunda läbiaegade erinevate B-kategooria teoste mõjuhõngu. Tarantino on Roth'i ja tema loomingut nimetanud uue generatsiooni "Future Horror'iks". Roth'il on suurepärane omadus mõjutada filmi atmosfääri nii, et vaataja ei pruugi arugi saada, mis lähimate minutite jooksul toimuma hakkab. Sellegipoolest on see film kindlasti hea vaheldus vanakooli horrori austajatele ja ka teistele, kes otsivad midagi uut mõttetute 21. sajandi slasher filmide kõrvalt. Cabin Fever pakub verd, aktsiooni, pisut hirmuäratavaid hetki, paljaid naisi, veits nahistamist ja jahipüssidega redneck'e.. pole paha!
Osades : Rider Strong, Jordan Ladd, James DeBello, Cerina Vincent ja teised kellest me ei tea 'essugi'.

Alustuseks võin öelda niipalju, et film algab isegi päris haige teemaaretusega, mis on Härrale täitsa tavapärane. 5 kolledži sõpra sõidavad tähistamaks oma lõpetamist linnast välja ning rendivad endale kajuti metsa sees. Paraku tõmmatakse tervel diskol juhe seinast välja kui uksele koputab salapärane võõras ning palub abi. Peomeeleolus rahval ei ole mingit tahtmist kedagi sisse lasta ning tekib konflikt. Kõhklematta pannakse kahtlasele vanamehele tuli otsa ning nagu nipsu pealt on terve peoarsenal kohe kaine. Järgnevatel päevadel ei lähe asi üldse sedasoodu nagu loodetud oli. Film pakub päris huvitavaid tükke ning päris hea oli midagi sellist üle pikaaja näha, lõpu kallal oleks võinud arvatavasti rohkem tööd ja vaeva näha, aga mida rohkem või vähem sa ikka loota võid low-budget'i filmist. Do I have to smoke all this weed by myself?

Kuule film oli isegi täitsa hea ning ei tahaks üldsegi uriseda. Selline korrapäratu ja haiglane teos mõjus mulle koos hommikuse kohviga suurepäraselt. Sisaldas piisavalt öökimist ja muud gore-materjali. Meeleolu tegi heaks ka Eli Roth'i enda mängitud humoorikas karakter, kes mõistagi filmi lõpuks tükkideks rebiti - olin üllatanud kui stonerist imago ning karvased mustad bakid sobisid talle kui näpp ninna. Lisaks filmi sürrealistlikule õhkkonnale lisandus ka väike hullunud poiss, kellele meeldis kätest naksata.. see oli hästi mängitud ning need kaadrid panid mind süvenenult keskenduma - ehk mõjus kange kofeiin mulle halvasti?

Hinnang : 8/10
+ nice gore, Eli !

Do Androids Dream of Electric Sheep?

Blade Runner (1982) - Ridley Scott

Vaikne külm õhtu.. laenan toanaabritelt kõrvaklapid ning istun maha filmi vaatama. See peaks nüüd juba kolmas või lausa neljas kord olema, aga siiamaani pole ära tüdinenud. Las ma räägin teile natukene vanakooli sci-fictionist..
Alates 50ndate algusest ning isegi veel varem on meile karbitäis ulmežanri filme toodetud, antud juhul on see karp kuradima hiiglaslik. Meie peaksime teadma kindlasti selliseid vanakooli filme nagu Star Wars, Star Trek ja isegi Ghostbusters ! Kulla tiitli alla kuuluvad ka klassikud nagu The Day the Earth Stood Still, Back To The Future, Videodrome, Aliens and the list goes on.. Kahtlematta jaguneb sci-fiction genre nii mitmeteks alaliikideks, et raske oleks üleüldises mõistes ühest tervikust siinkohal rääkida. Film on see-eest, aga üks omaaja parimaid box office filme. Kui Star Wars ehmatas meid 1977. aastal oma jahmatavate visuaaleffektidega, siis Blade Runner ei jää kaugeltki sellele kõigele alla. Film võib tunduda natukene veniva teemaaretusega ning raskelt jälgitavana, kuid kes otsib üht sigahead robot-müsteeriumist ulmepõnevikku, kus Hr. Ford on veel kena ja noor - jõuab isegi katustel ringi hüpata, siis palun leia enda jaoks see aeg ning võta üks soe kohv ennem filmi.
Peale seda kui olin selle taaskord ära vaadanud, veendusin lõplikult, et tegemist on ikkagi kuradima hea klassikaga ning sellel filmil pole mitte midagi viga!
Igal inimesel on väljakujunenud oma maitse ning arusaam filmide suhtes ning ma ei vaidle absoluutselt vastu, aga tänu sellele, et üks sõpradest nimetas antud meistriklassi "mõttetuks filmiks" üritan mina noppida need kõige halvemad ja paremad välja! Tahan sulle tõestada, et ka "sitt võib hää mekkida". Seega kallis Sander.. see blogi on sulle pühendatud! :)
Osades : Harrison Ford, Rutger Hauer, Sean Young jt.

Film algab 2019. aastaga, mil Los Angeles on tootnud üle tuhandete androidide (replicants), mis on inimestele täielikult sarnased. Väiksed robotinimesed on hakanud aastate jooksul mässu tõstma ning nad mõistetakse illegaalseteks. Enamik on suutnud pageda ära planeedile Mars. Ülejäänud mässulised, kes on otsustanud end varjata Maal, üritavad vaikselt rahvaga ühte sulanduda ning oma eluaega pikendada. Palgatakse Blade Runnerit, kelle ülesandeks on kõrvaldada viimased põgenenud masinad.. Rick Deckard (H. Ford) on tüüpiline kibestunud ning omamoodi egoistlik dektetiiv, kes kutsutakse tagasi jahitööle peale 'replicantide' põgenemist. Peale seda kui Rick on juba paar masinat maha nottinud, löövad temalgi need kõige õrnemad tunded välja ning arvestades emotsiooni võime kahtluse alla seada, et kas meie ühiskond on ikkagi nii tervik ja täiuslik nagu see tundub?

Androids bleed red?

Režissöör, R. Scott, on sünnitanud vaimusilmas ühe atmosfäärikamaid filme läbi aegade. Filmi algus pani mind juba Uuu ja Aaa'tama, kuid see oli ka kõik.. sest midagi uut ja põnevat me peale papist lendavate autode ning robotite jahtimise, ei näinud. Sellegi eest peaks lihtinimene suutma külma närvi säilitada ning kannatada ära filmi kõrgpunkte ja muid põnevamaid momente. Film pakub ise omajagu mõtteainet ning müsteeriumi, sest osav otsija võib nii mõndagi huvitavat leida.. seda enam kui antud teost mitu korda läbi vaadata. Muidugi nagu ka iga teine või kolmas film, peab seegi pakkuma natukene ameerikalikku ning softimat violence'i, love-line story't ja Hr. Fordi. Antud juhul pakub teos seda kõike.. võibolla on filmi kestus ainult liiga pikk ning see kombinatsioon ei ole just kõige paremini jälgitav. Kõigest sellest eespool mainitust on film saanud endale 97. koha "Ameerika kõigi aegade parimate filmide tabelis".

Hinnang : 8,5/10
+ bad-ass Ford!

I've Never Been To Halloween...

Halloween (1978) - John Carpenter



Kuna on oktoober ning ameeriklased tähistavad kuu viimasel päeval kurikuulsat Halloweeni, otsustasin ka teha väikse "riivjuu" sarnase kontekstiga filmist. John Carpentar on vändanud tänaseks kümneid kultus- ning originaalfilme (The Thing, The Fog, They Live, Prince of Darkness jpt), millest paljud kuuluvad ka minu lemmik-genresse. Kahju on ainult sellest, et odavama maitsega inimesed maksavad naeruväärseid summasid, et vaadata kinodes nende filmide kräppe "remake" aka. vana hea - uues puudes versioone. Kõik 'riimeigid' polegi kõige kohutavamad olnud, seega ei pruugigi 2012. aasta maailmalõputeooria tõsi olla.. aga let's cut the cräp ja räägime ühest vanast heast lõikurfilmist.
Kui otsite Halloweenist midagi närvikõditavat või "iTotallyShitMyself" momente, siis see film pole lihtrahva jaoks. Tegemist on ikkagi omaaja ühe parima ja lihtsa lõikurfilmiga, mille kultusring on sedavõrd kasvanud, et filmile on tehtud lausa 7 järge + 2 riimeiki.
Osades : Donald Pleasence ja tänaseks rohkem tuntud Jamie Lee Curtis.
Peale seda kui 8 aastat on möödunud verisest tapatööst, pääseb kurjus taas valla..
Dr. Sam Loomis (D. Pleasence), kes viimased aastat oli Kapten Kirki maski kandva pshühhopaadi sanitaarabi, otsustab ohjad enda kätte võtta ning läheb hoiatama linnaelanikke selle kõige verisema eest. Mõistagi peetakse Halloweeni ning enamus arvavad, et too õhtu on täis narkot, seksi ning rock 'n rolli ! Meie filmi kangelast, Laurie Strode'i (J. L. Curtis), kimbutatakse maskis psühhopaadiga terve filmi vältel, kuid tundub, et 'she didn't get the message'. Peale seda, kui on natukene verd valatud, saame me nautida 20 min ka klassikalisi 'cat 'n mouse' stseene, mis mõjuvad alati. Lõpp on etteaimatav, see on välja kujunenud sellist tüüpi filmidel.

Ta on Psühh, Agressiivne ja ülemõistuse Vallatu..

Meenutab "Whuuuuzzuuuup" stseeni filmist Õudne Film

Paljud on nimetanud seda Carpenteri meistriteoks. Minu hinnangul on see lihtsalt üks retro-lõikurfilm ning võib vabalt lugeda ka lõikurfilmide isaks, sest paljud on just sellest filmist innustust saanud (Friday the 13th, Scream jpt.) Näitlemine oli suhteliselt minu enda tasemel (crap), kuid samas see mõjus sellise filmi puhul ja kohati oli täitsa naljakas endalgi vaada kui ebareaalse fiilingu see jättis. Ülipikad ning tühjad stseenid tundusid ka kuidagi ülearused.. aga kuna tegemist on ikkagi üdini vana klassikaga, ei tahaks selle kallal enam uriseda ning ütleksin lõpetuseks, et ma päris tühja ei raiskanudki oma üht ja poolt tundi.. !

Hinnang : 5/10
+ ülišeff ja originaalne kollimask!

! kraP neK

Ken Park (2002) - Larry Clark/Ed Lachman

Paar aastat tagasi sai ka see film ära vaadatud. Alguses olin suht pessimistlik filmi suhtes, kuid inimene, kes filmi soovitas, ütles "dont be a puss and watch the goddamn movie". Teadsin algusest peale, et tegemist on vähetuntud ning üliodava noortedraamaga. Peale seda kui juba teine inimene oli filmi näinud ning tegi väikse ülevaate mulle, võtsin teose ka endale sihiks ära vaadata. Peab tunnistama, et peale esimest tundi ning kahekümne üheksandat minutit tundsin end ülihästi. Film ei puudutanud mind kuidagi, kuid pani see-eest mõtlema.. Tegemist on ikkagi noorte- ning mõnes mõttes ka experimentaalfilmiga, seega käsitles see kõike : seks, kanep, skate, surm. Inimene, kellele pole filmi põhielemente tutvustatud, ei saa kuidagi moodi külmaks jääda peal filmi vaatamist, sest film ise on küllalt konkreetne ning käsitleb väga diipe suhete probleeme. Iga noore unistus oleks iga päev end vabalt välja elada, terve päev chillida rulapargis, koju tulles piibutada paar grammi wiidi koos sõpradega ning õhtul voodis mõne võõraga mürada või kas ikka on... ?
Filmi esimesed minutid peaksid kõiki haarama ning panema natukeseks ajaks mõtlema.. "what's going to happen next?". Nagu eelnevalt mainisin.. on film üsna aus iseendaga ning ei häbene midagi välja näidata, seega võib-olla, et noorem generatsioon ei 'händeli' ära sellist teemat (+15/+16). Peale seda kui soovitasin seda ka oma 'homiedele' oli enamusel kaksikreaktsioon : "Ah, mingi average porr ju!".. aga ma leian, et Sina, kes seda filmi millalgi peaksid vaatama, leiad palju sügavama põhimõtte - no kui sa just ilmtingimata ei otsi paljaid tisse! :)
Osades : James Bullard, James Ransone, Stephen Jasso, Tiffany Limos ning rohkem tuntud Maeve Quinlan (90210)


Ken Park on poiss, kellelega tutvume kohe kui filmi esimesed minutid on ära jooksnud. Park on nagu me kõik : vabal ajal sõidab rulaga, tal on tüdruksõber ning peotäis probleeme. Kindlasti võime siinkohal arvata, et terve filmi vältel otsib meie sangar oma muredele lahendust.. Tegelikult on film ise seotud poisiga ainult vähesel määral ning keskendutakse hoopis Park'i sõpradele. Teemaaretus on suhteliselt kiire ning keskendunud publikul igav juba ei hakka. Filmis selgitatakse kõigi 4 sõbra koduseid ning isiklikke probleeme, mis lõpusirgel moodustavad kena terviku. Shawn (J. Bullard) on tüüpiline rulapoiss, kellel on 'creepy lovestory' oma tüdruku emaga. Tate (J. Ransone) on teose üks närvilisemaid karaktereid, kes ei suuda väljakannatada oma vanavanemaid, mis omakorda on teinud ta vaimselt haigeks. Claude (S. Jasso) tundub ehtne õrnahingega pätifiguur, kes vabal ajal tossutab kuskil sõpradega ning räägib koduste probleemide teemal isa haiglaslikust käitumisest. Peaches (T. Limos) paistab teose kõige süüdimatum tegelane, kuid tänu isa usklikele kommetele, sünnivad ka uued probleemid. Film lahendab lõpusirgel kõik probleemid omamoodi ning peab tunnistama, et mulle meeldisid need lahendused.. Kuna filmis on palju 'nude stseene' ning enamus filmist pole mitte screenplay pealt maha mängimine vaid tegelaste omavoliline improvisatsioon, siis tuleb tunnistada, et tegemist on ikkagi ühe haruldase teosega.
Larry Clark'i kohta võib veel nii palju öelda, et film on ülesehitatud tema enda päeviku ning isiklike kogemuste põhjal. Filmi keskkond oli päris rahustav ning kasutati täitsa minu meelejärgi ilusaid kontrasttoone. Näitlejad olid täitsa 'neat' ning sulandusid rollidesse ideaalselt. Kas te kujutaksite ette Terminator'it mängimas kedagi teist kui mitte peale A. Schwarzenegger'i? vist mitte.. Filmi stoori tundus võibolla mõnes kohas natukene igav jälgida, kuid teravad erootikastseenid parandasid selle kenasti. Isegi kaameratöö toimis selle filmi puhul ideaalselt. Üks ja pool tundi kergel pühapäeva hommikul.. miks ka mitte.

Hinnang : 6/10
+ naked boobs!