Evil lurks beneath us

Drag Me To Hell (2009) - Sam Raimi

Mõistagi olen minagi üles kasvanud Marveli kangelastega ning pooldan igati tänaseks õnnestunud superkangelaste filme, kuid antud juhul pole Sam Raimi loodud "Spider Man" üks nendest. Võimalikuks põhjuseks võib isegi tsiteerida, et suurema pettumuse valmistas rohkem Härra isiklikult kui tema ülimenukas ämblikupoisi 'franchise'. Režissöör on ikkagi tuntud tänu oma eelnevatele B-kategooria filmidele, mille paljude osas võib näha ka kultusnäitlejat "Bruce Campbell'it". Paistis, et osav mees on juba oma andekuse hollywoodi varju jätnud, kuid tänavu suutis ta taaskord üllatada fännkondi oma uue flickiga, milles on palju äratundmisrõõme. Seega seni, mil pidin vaatama filme ainult võrkukuduvast mehest ja seda juba aastast 2002, sain lõpuks ka nautida midagi klassikalisemat ja tuttavat.

Film hõlmab endas päris palju Raimi enda haigeid elemente ning kätetööd on juba filmi avaminutitel näha. Kardan, et limonaadi ning popcorni kombinatsioon kukub haledalt siinkohal läbi, sest filmivältel saame näha kõike rõvedat - oksendamistest kuni veretöödeni. Müts maha näitleja ees, kes pidi taluma kõike seda lagastamist ning väntsutamist. Nõrganärvilised võivad isegi hakata kartma kurje mustlastädisid.. see on mõistetav, sest antud deemonlik karakter õhutab filmi üpriski reaalseks. Way to go, action-granny!
Osades : Alison Lohman, Justin Long, Lorna Raver jt.

A. Lohman'i mängitud Christine Brown töötab pangalaenu kontoris. Lühikest kasvu blonditaril tundub olevat kõik vajalik oma pikaks ilusaks eluks. Üks päev külastab naist aga salapärane vanadaam, kes kurdab, et peale neid kõiki pikki aastaid tahetakse talt maja ära võtta. Ahnuses saada ametikõrgendust ohverdab Christine oma südametunnistuse ning otsustab vanatädikest mitte ei aidata. Peale seda kui vihastanud tädi saadab naise kaela needuse ning asjad võtavad vaikselt üleloomulikku ilme, leiab Christine, et nüüd oleks õige aeg midagi ette võtta ning asub kurjuse vastu võitlema.

Peale filmi lõppu sain suurepärase vahelduse osaliseks ning antud teos ei valmistanud vähimatki pettust. Oskasin juba ette näha mida S. Raimi taas esile üritab tuua. Peab tõdema, et siiski lootsin filmist midagi enamat, aga samas kui mõelda vanadele kuldaegadele, kuskil 80-ndate ringis, siis olid kõik filmid lihtsad ja konkreetsed. Plusspunktid muidugi lähevad eelkõige sellele, et you don't make these kind of films anymore...

Hinnang : 7,5/10
+ it made my friend puke

There's only one way to change life..

The I Inside (2003) - Roland Suso Richter

Vihmasel laupäeval võtsin taas südameasjaks vaadata ära antud linateos ning panna mõned mõtted kirja. Ei saa öelda, et ei tehta enam filme, mis pakuks müstikat ning närvekõditavat pinget. Tehakse, aga paistab, et suured rahabossidest filmitegijad on ainult 'mainstream'i peal väljas või lihtsalt ei suudeta kinopublikule midagi uut pakkuda. Küll suutis teha seda R. Richter ja seda mitte nii kaua aega tagasi. Eelarvega '10 miljon dollarit' hõlmav teos ei koosne tobedast arvutigraafikast või non-stop aktsioonist, vaid pakub see-eest huvitavaid sisuelemente koos hea kaameratööga - mis ka kohe silma hakkas. Väga hästi suudetakse kokku mängida fantaasia ning reaalsus. Ebareaalne väikse haigla õhkkond mõjub rahustavalt, arvestades, et korduv tagaplaan võib üpris tüütuks muutuda ning saatuse mõttes ka kogu filmielamuse ära rikkuda. Meeleolu kasvab positiivsuse suunas - avastades, et meisterdatud on ka väga ebatavalisi ja lihtsaid kinotükke.. just my cup of tea.


Pshühholoogilist thrillerit on võrreldud ka A. Kutcheri "Butterfly Effect'iga", pluss mõned geniaalsemad tükid - "Memento", "Jacob's Ladder", mis on täiesti 'must-see' noirfilmid. Film on osutunud suureks üllatuseks paljudele kinokriitikutele ning on jätnud endast maha igati hea märgi. Arvestades lihtsust, salapära ning huvitavaid rolle mida näitlejad suudavad pakkuda, on see film igati väärt oma üht ja poolt tundi. Osades : Ryan Phillippe, Sarah Polley, Piper Perabo jt.

Simon Cable (R. Phillippe) ärkab üks päev täiesti kontvõõras haiglas. Peagi avastab mees, et ta kannatab raske amneesia all ning ei mäleta eelnevast midagi. Võõrad näod tulevad ja lähevad, kuid keda usaldada? Ilmub salapärane naine, kes tunnistab ennast mehe kihlatuks. Tükk-tüki haaval ilmnevad mälestused ning hägustest piltidest saab peagi tervik. Võib-ollagi polegi tõde kõiki neid pingutusi väärt ning mis edasi, kui sa ei oska teha vahet meelepetetel ning reaalsusel?

Saksa päritoluga režissöör on sõnanud, et kui ta esmakordselt juba käsikirja oli sirvinud, teadis ta kohe, et suudab ja tahab midagi sellist pakkuda ka kinopublikule. Tema suutlikkuses ei pidanudki väga pettuma, sest peale teist korda kui sai teos taas vaadatud, osutus film üpris nauditavaks ning täitis mind positiivse meeleoluga. Ütleme ausalt, et nalja saab väga vähe ning tegemist on rohkem sürrealistliku 'deep' kraamiga. Film pani päris palju mõtlema ning hiljem isegi sarkastiliselt muigama kogu selle müsteeriumi üle. Muidugi ei suuda film pakkuda sama kogemust kui esmakordsel vaatamisel. Nautigem!

Hinnang : 9/10
+ mind-blowing reality