There's only one way to change life..

The I Inside (2003) - Roland Suso Richter

Vihmasel laupäeval võtsin taas südameasjaks vaadata ära antud linateos ning panna mõned mõtted kirja. Ei saa öelda, et ei tehta enam filme, mis pakuks müstikat ning närvekõditavat pinget. Tehakse, aga paistab, et suured rahabossidest filmitegijad on ainult 'mainstream'i peal väljas või lihtsalt ei suudeta kinopublikule midagi uut pakkuda. Küll suutis teha seda R. Richter ja seda mitte nii kaua aega tagasi. Eelarvega '10 miljon dollarit' hõlmav teos ei koosne tobedast arvutigraafikast või non-stop aktsioonist, vaid pakub see-eest huvitavaid sisuelemente koos hea kaameratööga - mis ka kohe silma hakkas. Väga hästi suudetakse kokku mängida fantaasia ning reaalsus. Ebareaalne väikse haigla õhkkond mõjub rahustavalt, arvestades, et korduv tagaplaan võib üpris tüütuks muutuda ning saatuse mõttes ka kogu filmielamuse ära rikkuda. Meeleolu kasvab positiivsuse suunas - avastades, et meisterdatud on ka väga ebatavalisi ja lihtsaid kinotükke.. just my cup of tea.


Pshühholoogilist thrillerit on võrreldud ka A. Kutcheri "Butterfly Effect'iga", pluss mõned geniaalsemad tükid - "Memento", "Jacob's Ladder", mis on täiesti 'must-see' noirfilmid. Film on osutunud suureks üllatuseks paljudele kinokriitikutele ning on jätnud endast maha igati hea märgi. Arvestades lihtsust, salapära ning huvitavaid rolle mida näitlejad suudavad pakkuda, on see film igati väärt oma üht ja poolt tundi. Osades : Ryan Phillippe, Sarah Polley, Piper Perabo jt.

Simon Cable (R. Phillippe) ärkab üks päev täiesti kontvõõras haiglas. Peagi avastab mees, et ta kannatab raske amneesia all ning ei mäleta eelnevast midagi. Võõrad näod tulevad ja lähevad, kuid keda usaldada? Ilmub salapärane naine, kes tunnistab ennast mehe kihlatuks. Tükk-tüki haaval ilmnevad mälestused ning hägustest piltidest saab peagi tervik. Võib-ollagi polegi tõde kõiki neid pingutusi väärt ning mis edasi, kui sa ei oska teha vahet meelepetetel ning reaalsusel?

Saksa päritoluga režissöör on sõnanud, et kui ta esmakordselt juba käsikirja oli sirvinud, teadis ta kohe, et suudab ja tahab midagi sellist pakkuda ka kinopublikule. Tema suutlikkuses ei pidanudki väga pettuma, sest peale teist korda kui sai teos taas vaadatud, osutus film üpris nauditavaks ning täitis mind positiivse meeleoluga. Ütleme ausalt, et nalja saab väga vähe ning tegemist on rohkem sürrealistliku 'deep' kraamiga. Film pani päris palju mõtlema ning hiljem isegi sarkastiliselt muigama kogu selle müsteeriumi üle. Muidugi ei suuda film pakkuda sama kogemust kui esmakordsel vaatamisel. Nautigem!

Hinnang : 9/10
+ mind-blowing reality