Jah, atmosfäär ning tegevustik on seotud tihedalt "Alien'i" universumiga ning targemad võivad zoomida postrit ning oma silmi brainida kuni leiavad mõne üllatuse. 2012 ftw!

After Dark, y u surprise me?

thumbs up!

postri klišeee

Are you aware that coffee is one of the five all time great smells in the world?

12:01 (1993 TV-movie)
rež: Jack Sholder

Olen juba ammu himustanud head plastilist sci-fictionit, kuid tõsise eufooria tekitas minus hiljuti kogu Time Loop'i üle käiv arutelu.. damn you, Bill Murray! Sai siis hoogsalt kohvi rüübates ära vaadatud televisiooni film "12:01", mis on täispikk versioon filmist "12:01 PM", mis on omakorda lühifilmi adaptsioon 1973. aastal ilmavalgust näinud lühijutust. Kuna kogu sünopsis hõlmab tugevaid kloonilikke elemente filmist "Groundhog Day", siis ei hakka ma peo tempot alla kiskuma ja räägin üksikutest muljetest.

Mehelt, kelle repertuaarist võib leida Elm Streedi teise osta ning '82. aasta "Alone in the Dark'i", on tegemist üsnagi asjaliku telefilmiga. Veidikene harjumatu on näha juba tol ajal poolkiilakat Jeremy Piven'it.. yup, harjumatu. Sisu on tüüpiline pinnapealne armastuslugu, kuid erineb küünlapäevast teoreetiliselt võimaliku aatomfüüsika läbimurde tõttu (hope i got that right). Ehk kui küünlapäeva näol on tegemist pigem armsa ja lihtsa filmiga, siis 12:01's on võimalik näha veidikene rohkem loogilist lähenemist koos vere ja pingega. Aga mis saab veel uut olla filmis, kus kangelane peab igakord elama läbi ühe ja sama päeva sündmusi? Ei olegi.. asi on lihtne - saa mõne tunniga aru, et oled sattunud ajalõksu, ürita seda teistele selgeks teha ja mitte seniilsena kõlada, feili, armu oma töökaaslasesse, näe oma armsamat surma saamas, õpi ära ta lemmikvärv ning päästa maailm. Happy end. Nothing special, sest tegemist on järjekordse "tean, mis juhtub" filmiga. Ainuke huumor oli see, et peategelane pidi demonstreerima igal uuel ehk samal päeval oma garderoobi ning kui juba riietest juttu siis, kes ei talu näha nabani ulatavaid viisakaid 90ndate pükse, do not check this movie. Sellise temaatikaga saaks nii palju mängida ja tuua erinevaid lahendusi lauale, seega loodan, et taoline žanr ja sünopsis pole veel kadunud.

Hinnang : 5,5/10

Son of a Gun!

Täitsa Lõpp (2011)
rež: päris palju

Eesti oma järel-apokalüpsile suunduv film, mis ehitatud maast-madalast peaaegu, et meie enda rahva fantaasiatest. Nagu enamustele, ei tundunud minulegi see film kõige ahvatlevam, kuid tuleb tunnistada, et kinosaalist lahkudes olin pigem positiivselt meelestatud, kui langenud järjekordse pettumuse ohvriks. Ilmselgelt võib selle Eesti "suurtüki" kohta öelda, et pool saavad aru, teised aga kratsivad pead, kuid hea ajuvaba nali peaks kõigile kerge muige suunurkadesse tooma. Nüüd on on vähemalt Eestis olemas korralik 'roadmovie', millele kivispeaga kaasa itsitada.

On detsembrikuu, kuid inimesed ei kanna talvejopesid, sest väljas on tappev kuumus ning maailm lõppeb 12h pärast. Peale seda kui Mihkel (Märt Koik), näärivana kostüümi kandvalt onult kolki saab, muutub Mihkli maailmavaade totaalselt, sest kaks päikest ennustavad talle, et Mihkel peab tuhamäele jõudma ning maailma päästmiseks ohverdama ühe ninjadest -Lenna. Kahjuks pole Mihkli sõber Rait (Tõnu Õllek), häälestatud just samale lainele, sest ta on armunud Lennase juba ajal, mil Lenna teda pissitamas käis. Teepeal pakkuvad sangarid küüti ka hullumajast põgenenud Brendale (Ester Korkiasaari), keda otsivad taga poolkiilakat hullumaja sanitarid. Teekond algab ning ette pillutakse mitmeid tõkkepuid, mille saatel muutub film iga minutiga aina absurdsemaks, aga seda just heas võtmes.





Ma igaksjuhuks paneksin siia suure sõna "Spoiler!", kes ei taha oma filmielamust ära rikkuda. Film võtab üsna kiiresti ning tempokalt kogu mürgli ülesse ning terve filmi vältel (eelkõige lõpus) üllatatakse vaatajat naeruväärsete momentide või fraasidega, olgu see ühe sanitari suust öeldud "Son of a Gun, Whadda Fuck?!" või siis kosmosesüstik, mis näeb välja nagu lendav peenis. Ka minul oli vahepeal kino pehmel toolil tunne, et olen üleliia tarbinud peavalu rohtu, sest ajuvabadus tabab sind siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Mis puudutab visuaalsust, siis mõned pisiapsakad jäid häirima, näiteks green-screenil tehtud võtetel tehti küll nalja kogu selle effekti üle, kuid rohelist kuma, mis ilmselgelt peegeldas kuskilt linalt, näitlejate nägudel, oleks võinud kuidagi varjata. Kuna tegu on ikkagi rahvafilmiga ja üle poolte asjaosalistest olid jukud ning amatöörid, kes polnud varem isegi filmindusega nii tihedalt kokkupuutunud, saab kõik andeks antud, sest ma ei heisanud väga suuri lootusi sellele projektile ning kinosaalist lahkudest polnud keegi neid ka ribadeks tõmmanud. Tagataustal sai kuulda meie enda kodumaa toorest kütet ning rahulikku suvemuusikat. Animatsioonid, mis valdasid filmi peaaegu, et iga 10min tagant, toimisid ülihästi ning tõid selle õige 'roadmovie' fiilingu, kus paberist tüübid sõidavad paberist autos ning taga kõlab mõnus meeleolu helindus. Veidikene tegelastest ka siis.. Näitlejatöö tundus kohati kesine, kuid sellega harjus juba esimeste kinominutitega, ehk on asi minus, sest pole kuuaega ühtegi eestimaist kodufilmi viitsinud vaadata. Isegi "vaimselt ebastabiilne" Brenda karakter muutus ajapikku üha sümpaatsemaks, kuigi kogu tekst ja pisut tibilik käitumine tundus kergelt villane ning vastukarva. Õnneks olin ma müüdud, kui täiesti randomaalselt hüppas kuskilt välja usukuulutaja Sander (Tauri Laane), kes pisteti autosse ning jätkati teekonda. Tegelane küll ise minimaalse aktiivsusega, kuid mängib tähtsat rolli. See sepp oli selle filmi parim random tera, sest nagu eespool juba mainitud, ei ole tegu megakomöödiaga, vaid noorte filmihuviliste käte all valminud absurdse mängufilmiga.

Hinnang : 8,5/10

Getting this weird Christmas feeling...

Groundhog Day (1993)

rež: Harold Ramis

Olles kummalises teisipäeva jõulumeeleolus, jäi arhiivikaustas näppude vahele Bill Murray tuntud komöödia "Lõputu küünlapäev". Jah.. film, mitte see tore Eesti bänd. Harold Allen Ramis, kes on varem toonud meieni ka "National Lampoon's Vacation'i", tõmbab vaatajaid uudistama eneseväärikust alandavat jõulufilmi. Südamest öelduna, ei vaataks ma sellise žanri filme isegi mitte kinniseotud silmadega, kuid see on suur erand ja eks väikest rolli mängib ka härra Murray ning aja paradoksidega manipuleerimine.

Egoistlik ja uhke ilmamees *slash* reporter, Phil Connors (Murray), peab taaskord sõitma Pennsylvania väikelinna, et kajastada kohalike küünlapäeva tähistust. Suure tormi tõttu peab Phil ööbima kohalikus külalistemajas ning õnnetuseks on ta sunnitud igal hommikul oma päeva elamusi taaskord läbi elama, sest et on.. lõputu küünlapäev! Peale mitmekordseid suitsiidikatseid, hakkab meie sangar vaikselt enesehinnangut langetama ning lihvima eluks vajalikke oskusi, olgugi see prantsuse keel või perfektne klaverimängu oskus. Peagi avastab Phil armastuse, mis on seisnud terve aeg otse tema nina all. Lisaks sellele, et mees soovib ärgata ilma tüütu "I Got You, Babe" raadio äratuslauluga, on ärkamine 3. veebruaril oma armsama kõrval peamine prioriteet.

Osades : Bill Murray, Andie MacDowell, Chris Elliott

Vaadates, kuidas Phil igapäev samale porilombile pihta sai, võis olla küll huumoorikas, kuid nähtu põhjal on tegemist rohkem ühe mehe hingeparandus draamaga, kui sügava naerutajaga. Kartsin, et korduv ühe ja sama päeva näitamine tüütab lõpuks ära, kuid iga uus päev.. ehh see tähendab, et sama, üllatas uue põneva tegutsemisviisiga. Film on hästi kokkupandud ning huvitav oli isegi jälgida, kuidas massistseenis osalevad inimesed igapäev mööda oma trajaktoori näitlesid. Mis puudutab kogu 'time loop' teemat, siis selle filmi žanr tundub päris erakordne, ulme kohtub 90'ndate komöödiaga - käsikäes ka kerge romanss. Palju neid ajaparadoksi filme ikka leidub.. Telgitagused räägivad ka, et samal aastal hiljem linastus film "12:01", mis kaevas küünlapäeva filmi kohtusse, varastades nende "ajas lõksus" idee. Bill Murray on piisavalt negatiivses rollis, et oma šarmiga vaatajad filmi lõppedes taas ära võluda. Ei pruugi küll "Tondipüüdjaid" üle trumbata, kuid tegu on ikkagi must-see filmiga.. enjoy!

Hinnang : 7/10
+ Stephen approves this movie!

Huumor

Teeme Eestisse sellised Tivolid!

Üllatusmunad

Ever seen Val Kilmer as a drug-addict?

The Island of Dr. Moreau (1996)

rež: John Frankenheimer

On aasta 2010 ning kergelt seniilne doktor Moreau (Marlon Brando), on suutnud luua peaaegu, et täiusliku inimese, kombineerides loomadele inimese DNA'd. Lennuõnnetuses merele triivima jäänud Edward, päästetakse kerge "Brad Pitti" flow ja imagoga doktor Montgomery (Val Kilmer) poolt ning peagi jõutakse ka salapärasele Dr. Moreau saarele. Paradiisi keskel tekib Edwardil ning Moreau tütre Aissa (Fairuza Balk) vahel mentaalne suhe. Peagi saab Edward kindlust doktori hulluses, kui avastab Moreau kõheda experimendi, kus ta on kõik loomad deformeerunud kahejalgseteks muundanud.

Kogu filmi produktsioon oli vägagi tuline ning tekkisid palju lahkarvamusi nii näitlejate kui ka režissööride vahel ning Val oli närvid kõigil nii ülesse kruttinud, et režissööri toolil olnud härra ütles : "There are two things I will never ever do in my whole life. The first is that I will never climb Mt. Everest. The second is that I will never work with Val Kilmer ever again."

Kostüümipidu oli väga andekas alates maskidest ning animatroonikast. Make-up oli üsnagi 90'ndate reaalsusel ning eks sinna enamus eelarvest kärbiti. Häirima jäi ebavajalik ja konarlik CGI, kus näidati mingeid totraid kivilt-kivile hüppeid.. õnneks oli seda kõike väga minimaalselt. Üks põnev tera on see, et maskide tagant leiame sellised näitlejad nagu Ron Perlman - kelle võib ka hääle järgi ära tunda, Mark Dacascos - sügise suurim filmiüllatus, Temuera Morrison ja mõned muud sepad veel. Visuaalselt üsnagi nauditav, kuid kogu veretöö tundus pisut tagasihoidlik. On sünnitatud ka Director's Cut, mis pakub 4 minuti jagu rohkem materjali ning pidi olema rohkem veripunane. Mis ristiisasse puutub, siis tuleb tunnistada, et tegu ei ole härra kõige parema rolliga. Mees oli koleigav, ülekaalus ning "SPOILER!" ajati liiga kähku mulla alla. Austraalia vihmametsade ning saare lummavat ilu oleks võinud veidi rohkem näidata, nii nagu tehti seda filmi alguses ning tuleb tunnistada, et 90ndate maik puudus ning ei teagi kas see on halb või hea, aga igatahes oleks see mulle pettumust valmistav kinofilm, aga piisavalt hea kohvisõber kolmapäeva pärastlõunaks.

Hinnang : 7/10
+ fucking sick promo-pic, thumbs up!

The Thing (2011) Poster

Vaata ka 1982. aasta "The Thing" riivjuud

Let's all crap our pants.. or not

Recap

Uwe üritab huumorit..

Jussi top kymmenen

Lugupeetud Juss Pärnaku,

koostan teile isikliku top kümne segades retro-kapsad veidi värskematega.

Head isu !

10# The Delta Force (1986)
Oled näinud Chuck Norrist pihta saamas kuuliga?
Ka see film valmistab sulle pettumuse..

9# Warrior (2011)
Mixed martial arts ja katkised lõualuud. Püüa see meie uuel Euro-aastal kindlasti ära vaadata.
















8# Enter The Dragon (1973)
Iseasi kui palju sa nunchucksidega pilusilmi armastad, kuid need ilma nöörideta kaskadööritrikid on silmadeks isegi tänapäeval paljudele non-stop action keeksidele.
























7# Blood and Bone (2009)
Vaatasin seda kunagi hommikul pohmas peaga Kaarli pool. Palju neegreid, veidike vähem naisi ja tänavakaklused. Süžee poole pealt pole küll kiiduvääriline, kuid alati on hea vaadata neegrit, kes lööb valgel mehel kõik hambad suust.

6# Way of the Dragon (1972)
Luban, et ei näita sulle rohkem poolpaljaid jaapani mehi 70ndatest, kuid sa pead nägema seda kung-fu mürglit ilma vuntsiteta Chucki ja Lee vahel !

















5# Bloodsport (1988)

Nüüd sa kindlasti naerad, aga Jean on mu childhood hero ja see ka üks mälestusväärsemaid filme!

4# The Smashing Machine (2002)
UFC-maitseline dokumentaal. Ise ei kannatanud lõpuni vaadata, kuid selle-eest jagub sulle põnevust.
























3# Redbelt (2008)
Viimane martial arts film. Ausalt.

























2# Raging Bull (1980)
Kui arvasid, et Stallone on hea poksija, siis viska pilk peale ka Denirole. Vastupidiselt Rockyle kajastab film poksikarjääri langust ning näitab poksimaailma telgitaguseid.
























1# Ong Bak 3
No fuck.. jälle.. mida ma teen?!
Ära ütle midagi ja vaata ning hoolimata eelmiste osade suurest edust on just see kõige paljulubavam.