rež: Jack Sholder
Olen juba ammu himustanud head plastilist sci-fictionit, kuid tõsise eufooria tekitas minus hiljuti kogu Time Loop'i üle käiv arutelu.. damn you, Bill Murray! Sai siis hoogsalt kohvi rüübates ära vaadatud televisiooni film "12:01", mis on täispikk versioon filmist "12:01 PM", mis on omakorda lühifilmi adaptsioon 1973. aastal ilmavalgust näinud lühijutust. Kuna kogu sünopsis hõlmab tugevaid kloonilikke elemente filmist "Groundhog Day", siis ei hakka ma peo tempot alla kiskuma ja räägin üksikutest muljetest.
Mehelt, kelle repertuaarist võib leida Elm Streedi teise osta ning '82. aasta "Alone in the Dark'i", on tegemist üsnagi asjaliku telefilmiga. Veidikene harjumatu on näha juba tol ajal poolkiilakat Jeremy Piven'it.. yup, harjumatu. Sisu on tüüpiline pinnapealne armastuslugu, kuid erineb küünlapäevast teoreetiliselt võimaliku aatomfüüsika läbimurde tõttu (hope i got that right). Ehk kui küünlapäeva näol on tegemist pigem armsa ja lihtsa filmiga, siis 12:01's on võimalik näha veidikene rohkem loogilist lähenemist koos vere ja pingega. Aga mis saab veel uut olla filmis, kus kangelane peab igakord elama läbi ühe ja sama päeva sündmusi? Ei olegi.. asi on lihtne - saa mõne tunniga aru, et oled sattunud ajalõksu, ürita seda teistele selgeks teha ja mitte seniilsena kõlada, feili, armu oma töökaaslasesse, näe oma armsamat surma saamas, õpi ära ta lemmikvärv ning päästa maailm. Happy end. Nothing special, sest tegemist on järjekordse "tean, mis juhtub" filmiga. Ainuke huumor oli see, et peategelane pidi demonstreerima igal uuel ehk samal päeval oma garderoobi ning kui juba riietest juttu siis, kes ei talu näha nabani ulatavaid viisakaid 90ndate pükse, do not check this movie. Sellise temaatikaga saaks nii palju mängida ja tuua erinevaid lahendusi lauale, seega loodan, et taoline žanr ja sünopsis pole veel kadunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar