Täitsa Lõpp (2011)rež: päris palju
Eesti oma järel-apokalüpsile suunduv film, mis ehitatud maast-madalast peaaegu, et meie enda rahva fantaasiatest. Nagu enamustele, ei tundunud minulegi see film kõige ahvatlevam, kuid tuleb tunnistada, et kinosaalist lahkudes olin pigem positiivselt meelestatud, kui langenud järjekordse pettumuse ohvriks. Ilmselgelt võib selle Eesti "suurtüki" kohta öelda, et pool saavad aru, teised aga kratsivad pead, kuid hea ajuvaba nali peaks kõigile kerge muige suunurkadesse tooma. Nüüd on on vähemalt Eestis olemas korralik 'roadmovie', millele kivispeaga kaasa itsitada.
On detsembrikuu, kuid inimesed ei kanna talvejopesid, sest väljas on tappev kuumus ning maailm lõppeb 12h pärast. Peale seda kui Mihkel (Märt Koik), näärivana kostüümi kandvalt onult kolki saab, muutub Mihkli maailmavaade totaalselt, sest kaks päikest ennustavad talle, et Mihkel peab tuhamäele jõudma ning maailma päästmiseks ohverdama ühe ninjadest -Lenna. Kahjuks pole Mihkli sõber Rait (Tõnu Õllek), häälestatud just samale lainele, sest ta on armunud Lennase juba ajal, mil Lenna teda pissitamas käis. Teepeal pakkuvad sangarid küüti ka hullumajast põgenenud Brendale (Ester Korkiasaari), keda otsivad taga poolkiilakat hullumaja sanitarid. Teekond algab ning ette pillutakse mitmeid tõkkepuid, mille saatel muutub film iga minutiga aina absurdsemaks, aga seda just heas võtmes.
Ma igaksjuhuks paneksin siia suure sõna "Spoiler!", kes ei taha oma filmielamust ära rikkuda. Film võtab üsna kiiresti ning tempokalt kogu mürgli ülesse ning terve filmi vältel (eelkõige lõpus) üllatatakse vaatajat naeruväärsete momentide või fraasidega, olgu see ühe sanitari suust öeldud "Son of a Gun, Whadda Fuck?!" või siis kosmosesüstik, mis näeb välja nagu lendav peenis. Ka minul oli vahepeal kino pehmel toolil tunne, et olen üleliia tarbinud peavalu rohtu, sest ajuvabadus tabab sind siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Mis puudutab visuaalsust, siis mõned pisiapsakad jäid häirima, näiteks green-screenil tehtud võtetel tehti küll nalja kogu selle effekti üle, kuid rohelist kuma, mis ilmselgelt peegeldas kuskilt linalt, näitlejate nägudel, oleks võinud kuidagi varjata. Kuna tegu on ikkagi rahvafilmiga ja üle poolte asjaosalistest olid jukud ning amatöörid, kes polnud varem isegi filmindusega nii tihedalt kokkupuutunud, saab kõik andeks antud, sest ma ei heisanud väga suuri lootusi sellele projektile ning kinosaalist lahkudest polnud keegi neid ka ribadeks tõmmanud. Tagataustal sai kuulda meie enda kodumaa toorest kütet ning rahulikku suvemuusikat. Animatsioonid, mis valdasid filmi peaaegu, et iga 10min tagant, toimisid ülihästi ning tõid selle õige 'roadmovie' fiilingu, kus paberist tüübid sõidavad paberist autos ning taga kõlab mõnus meeleolu helindus. Veidikene tegelastest ka siis.. Näitlejatöö tundus kohati kesine, kuid sellega harjus juba esimeste kinominutitega, ehk on asi minus, sest pole kuuaega ühtegi eestimaist kodufilmi viitsinud vaadata. Isegi "vaimselt ebastabiilne" Brenda karakter muutus ajapikku üha sümpaatsemaks, kuigi kogu tekst ja pisut tibilik käitumine tundus kergelt villane ning vastukarva. Õnneks olin ma müüdud, kui täiesti randomaalselt hüppas kuskilt välja usukuulutaja Sander (Tauri Laane), kes pisteti autosse ning jätkati teekonda. Tegelane küll ise minimaalse aktiivsusega, kuid mängib tähtsat rolli. See sepp oli selle filmi parim random tera, sest nagu eespool juba mainitud, ei ole tegu megakomöödiaga, vaid noorte filmihuviliste käte all valminud absurdse mängufilmiga.
Hinnang : 8,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar